Mida rohkem sellele mõtlen, et varsti lähme juba koju, seda rohkem tunnen, et hakkan Malagat igatsema. Iga päevaga justkui saan jälle töökaaslastega paremini läbi ja harjun rohkem seal töötamisega.
Ei tulegi ühtegi kohta praegu ette, kus töötajad üksteisega nii hästi läbi saaks kui selles restoranis, kus praegu praktikat teen. Teenindajad ja kokad suhtlevad omavahel pidevalt nii elavalt ja sõbralikult. Vahel tullakse minu juurde ja küsitakse erinevaid küsimusi, et juttu ajada. Isegi kui kokad väga hästi inglise keelest aru ei saa, siis arutavad sellest teenindajatega ja sellest kujuneb mõnikord väga lõbus vestlus.
Samuti pole ma varem mitte kusagil mujal kohanud nii suurt usaldust praktikandi vastu. Vahel tuleb kokk juurde ja küsib, et maitseksin ise mõnda suppi või hautist, mis parasjagu valmimas on. Kui ütlen, et minu arust oleks natuke soola, pipart või muud maitset juurde vaja, siis öeldakse, et ma võin vabalt midagi lisada nii, et minu arust maitsev oleks.
Enne seda reisi arvasin ka seda, et olen köögis viis nädalat üksinda kuskil nurgas ja tükeldan köögivilju neli tundi järjest, kuid tegelikult jääb mulje, et kohalikud kokad just üritavad erinevaid töid anda ning õhutavad ka kõike maitsma nii, et ka praktikant tavalisest köögitööst osa saaks.
Ja muide, täna sain ka kokalt kiita, et tema arust olen ma väga hea kokk. Väga armsad inimesed! 😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar