Viimane nädal. Tegelikult on aeg üsna kiirelt läinud. Ilmad lähenevad aina jahedamaks ja peab paksemalt riides käima. Tööl on kõik väga hästi. Juba mõtlen kuidas ma hakkan neid inimesi sealt igatsema.

Triin tegi viimaseks päevaks töökaaslastele kirjut koera. Kõigile väga maitses. Läks hästi. Cynthia kutsus meid reede õhtul sööma. Läksime ja ajasime nendega juttu ning kutsusin neid laupäeval välja.

Niisiis läksimegi laupäeval kogu crew-ga pubisse.

Meil oli väga tore õhtu. Nad ootavad meid siia tagasi. Kindlasti kunagi tulevikus tuleb neid veel külastada. 

Neljas nädal- töö, töö, töö

Järjekordne nädal seljataga ning aeg teha kokkuvõte. Ausalt öeldes ega millestki pikalt rääkida polegi. Nagu ikka on tehtud palju tööd mis võtabki enamus aja nädalast. Pärast tööd jällegi üpris väsinud ja õhtuti lihtsalt logelenud ja filmi vaatanud. 

Töö juures kaunistati see nädal ka hotelli vastuvõtt ära- kuused ning muu sinnajuurde kuuluv. Ning meie saime vastuvõtus, ooteruumis, jõusaalis ning nõupidamis ruumi koristada. Selline tunne, et neid poldudki kunagi puhastatud- valged lapid olid lõpuks ikka väga mustad. 

Üks päev jõudsin pärast tööd randa uudistama- avanes imeline vaatepilt. Kui ei oleks ise seda pilti teinud siis ei usuks, et see on reaalne pilt.
(Arvaks, et töödeldud ja internetist võetud)

Kodus on ka suht chill. Üksõhtu käisin vaatasin kuidas seal telekatoas see filmi vaatamine kõik koos on- jõudsin järeldusele, et eelistan siiski omaette. Siis vähemalt kuuleb ja saab ka aru mis filmis toimub. Vahepeal oli ka kööki tekkinud päris jube vaatepilt- elasime kui prügimäel. Aga pole ka imestada, meid on siin nii palju ja prügi viiakse ära vaid kord nädalas. Kui teaks kuhu prügi läheb viiks isegi vahepeal seda ära. Koristajad viivad igatahes käruga seda siit kuhugile. Lisaks veel meil köögis pidevalt uputab millegipärast, kuskilt kraanikausi alt või nõudepesumasina juurest ujutab terve köögi. 

Aeg on läheb siin väga kiiresti, ongi jäänud vaid üks nädal veel ja siis juba Koju! Igatsen lähedasi!

Igav

Eelviimane nädal. Elu on muutunud igavaks. Käime tööl ja vaatame netflixi, sööme palju rämstoitu jne. Málagat ehitamise, jõulud on ju tulekul.

Töökaaslastega on üha põnevam, nendega saab vabalt suhelda ja nad juba soovitavad baare kuhu reede õhtul minna.

Reede õhtul kõik kohvikud ei viitsinud välja minna, läksime hoopis suveniire ostma. Haigus missugune! Nagu neid vähe oleks. Külastasime ka väga lahedat poodi.

Laupäev ja tegin endale tattoo. Õhtul netflixi vaadates avastasime Triinuga, et mõlemad tegime samal päeval. 

Pühapäev mõttetu päev. Netflix.

Peaaegu läbi

Tere jälle!

Oleme olnud siis nüüdseks Malagas juba 4 nädalat, kogu see aeg on väga tore olnud.
Mis siin muud ikka, nädala sees oleme tööl, tööl on endiselt väga tore. Nädalavahetused oleme veetnud linnapeal, tutvudes vaatamisväärsustega või tuisnud niisama ringi.
Malaga on väga ilus linn, rannaala on vapustav, vanalinn on fantastiline.

Natukene veel!!

HEIHEI!

Aeg on seal maal, et juba pea nädala pärast pakime asjad kokku ja sõidame kodu poole! Kas pole mitte vahva?! Ma ei jõua oodata enam järgmist pühapäeva😍

Kuna olen selle blogiga toppama jäänud, siis kirjutan kõik tagant järgi. 

Muljeid töökohast- Kõik on suurepärane, kuid vägagi väsitav. Töökaaslased on muhedad ja hotelli omanikud veelgi muhedamad. Olen ülimalt rahul Mariposa hotelliga.

Elamine- Eelmine korter oli pisikene ja kõik olime seal nagu kilud karbis aga peale tõsist jutuajamist saime õnneks palju parema koha.

Uus elamine on super, välja arvatud sipelgad köögis 😁 Kõigil on koht kus olla omaette. Meil on suur telekatuba, kus käib tihti julm kaklus, kelle käes on pult ja mida vaadata. 

Vabal ajal käime väljas jalutamas või siis halvimal juhul satume kuskile baari. Ja kui jutuks tuleb üks jook, siis olgem ausad, ühe joogiga pole piirdunud ükski väljas käik 😁

Viimased päevad on olnud vihmased, lootsin, et saan tänavalt odavalt vihmavarju, kuid kui 9€ on odav vihmavarju kohta, no siis ma ei tea 😁

Suureks probleemiks on aga see, et keegi ei tea kus on väljas suur prügikast. Terve nädal elasime Põhi mõtteliselt prügimäel 🤢 Samas on arusaadav, et palju prügi tekib, sest vaadake palju meid siin on.

Aga saame hakkama ja juba järgmise nädala lõpus oleme kodus!!! ❤️

Lõbusad inimesed

Poolteist nädalat on veel jäänud enne kui Eestisse tagasi peame lendama.
Mida rohkem sellele mõtlen, et varsti lähme juba koju, seda rohkem tunnen, et hakkan Malagat igatsema. Iga päevaga justkui saan jälle töökaaslastega paremini läbi ja harjun rohkem seal töötamisega.

Ei tulegi ühtegi kohta praegu ette, kus töötajad üksteisega nii hästi läbi saaks kui selles restoranis, kus praegu praktikat teen. Teenindajad ja kokad suhtlevad omavahel pidevalt nii elavalt ja sõbralikult. Vahel tullakse minu juurde ja küsitakse erinevaid küsimusi, et juttu ajada. Isegi kui kokad väga hästi inglise keelest aru ei saa, siis arutavad sellest teenindajatega ja sellest kujuneb mõnikord väga lõbus vestlus.

Samuti pole ma varem mitte kusagil mujal kohanud nii suurt usaldust praktikandi vastu. Vahel tuleb kokk juurde ja küsib, et maitseksin ise mõnda suppi või hautist, mis parasjagu valmimas on. Kui ütlen, et minu arust oleks natuke soola, pipart või muud maitset juurde vaja, siis öeldakse, et ma võin vabalt midagi lisada nii, et minu arust maitsev oleks.

Enne seda reisi arvasin ka seda, et olen köögis viis nädalat üksinda kuskil nurgas ja tükeldan köögivilju neli tundi järjest, kuid tegelikult jääb mulje, et kohalikud kokad just üritavad erinevaid töid anda ning õhutavad ka kõike maitsma nii, et ka praktikant tavalisest köögitööst osa saaks.
Ja muide, täna sain ka kokalt kiita, et tema arust olen ma väga hea kokk. Väga armsad inimesed! 😁

Juuksurid

Otsustasime, et kirjutame Marttaga koos oma tegemistest Malagas. Õpime Marttaga TKHKs juuksuri erialal. Seega räägiks sellest, millised on meie salongid ja mida oma praktikakohtades näinud ja õppinud oleme.

Mina (Birgit) olen praktikal kohas nimega Arte Peluqueros ja mu juhendaja nimi on Paqui. Salong ise tundub üsna viisakas. Pesukohti on 2 ning klienditoole 5. Puhtusega nad muidugi ei hiilga, sest käterätikuid taaskasutatakse, harju ja kamme ei puhastata, millegi desinfitseerimisest rääkimata. Hispaanlaste jaoks kella aegadest kinni pidamine on pigem selline 50:50, nad kas on kohal palju varem või jäävad muretult hiljaks. Ka see on täiesti normaalne, et samal ajal võib toolides istudagi 5 klienti, nii et kõik kohad on täis. Nendega tegeletakse olematu järjekorra alusel, lihtsalt nii kuidas parasjagu juhtub ja aega on.

Seni olen ma saanud lugematul hulgal päid pesta ja värvida. Nii palju olen tähele pannud, et siinsetele klientidele meeldib, kui pead pestakse väga-väga jõuliselt. Mõnel päeval on tunne, et mu kätes ja näpuotstes ei eksisteerigi sellist jõudu, et pea nendemõistes “puhas” oleks. Aga eks me igapäev õpime ja areneme..

Kuna me oleme erinevates salongides praktikal, siis annan sõnajärje Marttale.

Mina (Martta) sattusin praktikale väikesesse salongi nimega Peluqueria Angeles Sanchez. Salong asub meie elukohast eemal ja sinna saamiseks pean sõitma kuskil 30 minutit bussiga ja natuke jalutama. Tööpäevad algavad kell 10 ja lõppevad kell 19. Minu juhendajaks on Angeles, kes on salongi ainus juuksur ja ka omanik. Juhendajaga suhtlemine on raske, kuna ta ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt, õnneks on olemas google translate, mille abiga oleme saanud ka pikememalt vestelda. Salong ise on hubane, klienditoole on kokku 3 ning pesutoole on 2. Ka minu salongis pole puhtus just esimene asi millele tähelepanu pööratakse, kuid hommikuti on alati olemas puhtad rätikud ning kammid ja harjad tulevad UV lambi alt.

Praktika koha pealt olen teha saanud praktiliselt kõike, esimesel päeval pani juhendaja mind kohe proovile, laskis endal üle pea värvida ning otsi lõigata, ma tundsin alguses end väga ummikus olevat kuna ei saanud aru mida ta täpselt tahab. Arvan, et see oli tema jaoks test, et näha mida ma oskan. Siiani on salongis olnud väga huvitav, olen saanud palju uusi kogemusi ning tunda kuidas päriselt asjad salongis toimivad.

Järgmise korrani!

Kolmas nädal- rutiin ning nädalavahetus

Juba on möödunud 3 nädalat. See aeg on läinud ikka üllatavalt kiirelt. Üllataval kombel olen harjunud siin olema ja on välja kujunenud juba mingisugune rutiin. Kuna see nädal ei olnud väga erilisi sündmusi ka siis ei hakka igat päeva enam eraldi välja tooma vaid teen lihtsalt ühe lühida kokkuvõtte. 

Esmaspäev on mulle siin kui puhkepäev seega chillisin lihtsalt linnapeal ringi ja shoppasin veidike. Teisipäevast laupäevani on siin mul kõik suhteliselt rutiine- ärkan kell 8, lähen kella 9-ks tööle ning siis kui tööpäev lõpeb kell 15.00 käin tavaliselt poest läbi, et midagi süüa osta ning lähengi koju. Kodus puhkan veidike ning hakkan süüa tegema, teen tavaliselt korraga mitme portsjoni jagu, et saaksin tööle ka kaasa võtta. Tööl on ka täitsa enam-vähem. Töökaaslased on toredad ja vahepeal läheb aeg nii ruttu kuid siis teinekord jälle venib ning ei tahagi päev läbi saada. Tavaliselt läheb tööl viimased 1-1.5  h väga kiiresti, sest siis on kõht just täis saanud ning mõte,''natuke veel ja siis juba saabki koju'' motiveerib. 

Nädalavahetus oli juba pisut tegusam. Reede õhtul pärast tööd käisin Eleni ja Riinaga ühes restoran-baaris, see on meil siin kohe kodu lähedal 1-2 min kaugusel. Riina ja Elen sõid, kuid mina olin juba söönud siis tellisin endale veini. Hiljem tellisime Eleniga endale ka kokteilid ja lihtsalt jutustasime. Veidike pärast kella pool 1 läksime koju ning kella 2 aegu kuskil jäin tuttu.

 Laupäeva hommikul läksin ilusti tööle ning pärast tööd kodus oli katusel jällegi väike istumine- vesipiip ja lõbus seltskond. Kuna vein sai otsa ning poed olid kinni otsustasime Leana ja Kristoga sinna samma baari minna kus reede õhtulgi istusin, et võtta üks kokteil. Veidikese pärast liitusid meiega ka Riko ja Mihkel. Istusime ja jutustasime seal seni kuni baar sulgeti. (mulle isegi väga meeldib seal restoranis ja seal on meeldivad teenindajad, seega kavatsen sinna kindlasti veel tagasi minna) Otsustasime edasi liikuda Iiri pubisse. Neid on siin nii palju, aga läksime ühte veidike suuremasse, kus Leana ja Kristo olid ka varem käinud. Seal oli meeletult rahvast ega mahtunud istumagi seega leidsime uue ja samuti suurema Iiri pubi seal istusime ka natuke ning siis liikusime juba edasi kluppi mida Riko töökaaslased olid soovitanud. Ka seal oli väga palju inimesi. Tantsisime veidike ning liikusime koju. Sain magama alles pool 6 hommikul.

Pühapäeval magasin päris pikalt- kell oli juba üks läbi kui alles ärkasin. Mul oli väga nuudlite isu, seega otsisin enda lähedalt ühe Aasia restorani välja ning läksin süüa ostma. Ostsin hoopis veidi vürtsika riisi kanaga kaasa, et siis kodus filmi kõrvale seda süüa. See oli nii suur portsjon, et sain seda veel õhtul ka süüa ja isegi siis jäi järele. Õhtu mööduski filme vaadates ja lösutades. Mõnus on pärast pikka nädalat lihtsalt mitte midagi teha. See hotelli tubade koristamine nii väsitab- koju minnes ei kavatse enam pikka aega koristada. Vaene mees mul, kellele see kohustus siis langeb. 

Maitsev kokteil minu uuest lemmik restoranist

Cärol-Elizabeth Peterson

Mida teha!?

Kolmas pühapäev, et teha taas nädalakokkuvõte. Ei teinud ühtki pilti see nädal. Esmaspäevast reedeni olen käinud tööl. Slightly igav on olnud. Töö juures on vähemalt fun. Töökaaslased muudavad päevad toredamaks siin. Domingo on Mulle tööl ka hüüdnime pannud, piinlikult armas. Simon ajab niisama huvitavat juttu ja kolmas teenindaja, kelle nime ma ei tea, on lihtsalt tore.
Reeeede, lõpuks! Läksin välja, Andrey ühines minuga. Sain temaga rongijaamas kokku. Jalutasime randa. Nautisime vaadet, oli hea õhtu. Laupäev ja magasin kaua. Ärkasin lõpuks kui toakaaslane tuli töölt, kell 3 pärastlõunal! KELL 3!!!! Kuidas ma küll nii kaua magasin. No sõin ja vaatasin netflixi fännidega telekat. Päev-läbi!!!
Pühapäev ja ikka vaatame seda netflixi Brooklyn 99 sarja. Algul ma vihkasin seda, nüüd käib kah. Vihma kallab..

Kogemused

Mina olen meie reisiga siiamaani väga rahul olnud. Esimesel nädalal elasime küll üpris kehvas kitsamas korteris, kuid nüüdseks oleme sealt välja kolinud ja elame väga mõnusas kohas.
Iga päev kostub tänavalt tuppa inimeste muusika ja laulmine, mis hoiab tuju üleval.

Tunnen, et ka oma praktikakohaga on mul vedanud. Ei oodanud, et inimesed nii sõbralikud ja vastuvõtlikud oleksid. Inglise keelt kokad köögis väga hästi ei räägi, aga üldiselt oskavad nad siiski selgeks teha, mida teha vaja on. Ja kui kokad vahel keelega hätta jäävad, siis oskavad teenindajad natuke paremini inglise keelt ja aitavad välja.

Meile räägiti restoranis ka võimalusest ise neile Eesti traditsioonilisi toite teha päevamenüü jaoks. Algselt tundus mõte natuke hirmutav, aga üritasin sellest mõelda nagu väiksest väljakutsest endale. Niisiis pakkusin neile mõningad toidud välja ning kolmandal nädalal valmistasin kahel päeval menüü jaoks mulgiputru ja piimakisselli.
Tagasiside kokkadelt oli üllatavalt hea. Ei oleks arvanudki, et istun Hispaanias restoranis ja söön mulgiputru, mille kõrvale panin ka natuke salatit.


Malaga linn on ilus ja sellise sooja ilmaga võikski siia jääda, kuid ka koduigatsus on päris suur juba. Paarist viimasest nädalast aga võtame veel parimat.

Teine nädal- Tippsündmus Kolimine

Ja juba on 2 nädalat siin imelises linnas elatud! Kiire ülevaade teise nädala tegemistest. :)

Esmaspäev, 05.11

Minu nädalavahetus jätkub. Magan pikemalt kui tavaliselt, peaaegu lõunani (unimüts nagu ma olen). Logelen veidike kodus ning siis lähen linnapeale uitama, et kuskil mõni söögikoht leida. Kõht täis lähen rändan edasi käin mõnedes kauplustes ja naudin selle kauni linna võlusid. Õhtul on meil jällegi ühine söömine ja nagu hiljem välja tuli siis ka viimane selles elamises. Maitsva õhtusöögi valmistasid meile Inge ja Birgit nagu juba välja oli kujunenud. Pärast söömist avastasime kahjuks, et meie ühissööjate raha purgist on 20€ kadunud (tahan loota, et see keegi meie grupist ei olnud). Üleüldse juhtusid meil seal korteris veidrad asjad- näiteks keegi astus öösel meie korterisse sisse ning ütles inglise keeles, et arvas, et me kõik magame. Väga kummaline igal juhul. 

Inge ja Birgiti valmistatud õhtusöök

Teisipäev, 06.11

Päev algas jällegi varakult juba kell 8, et tööle minna, olin sel hommikul väga väsinud. Õnneks polnud tööl vägapalju välja registreeritud tube, seega saime natuke rahulikumalt võtta. Tuju muutus ka päeva peale rõõmsamaks kui saabus info, et täna me kolime uude kohta. Pärast tööd koju jõudes olid kõik juba väga elevil ning pakkisid ja väga kiiresti täitus koridor kohvritega ning ühe suure prügikotiga, kuhu kõik oma tubade koristamise tagajärjel tekkiva prügi saime panna. Kell 5 ootasime kohvritega maja ees, et asuda uue ''kodu'' poole, nagu oli kokkulepitud. Kell oli juba 5 läbi, kuid kedagi ei tulnud, asja uurima hakates tuli uus info, et peame iseseisvalt leidma uue kodu ning kohtume hoopis seal kell pool 6. Õnneks see koht ei olnud kaugel, seega jõudsime ilusti Google mapsi ja oma teadmiste põhjal kohale. Umbes kell 17.45 jõudis ka Tribeka poolt saadetud naine meile meie uut ''kodu'' näitama. Näitas meile meie uued toad ja ühisruumid ette ning siis kogus meilt igaühelt 50€ deposiiti. Maksime ära ning hakkasime oma uut kodu avastama. Näiteks välisuks käib meil nipiga lahti. Selleks, et see lahti saada, tuleb võti ilusti sisse panna, üles lükata ja alles siis keerab võti ukse lahti. Huvitav igaljuhul. Isegi kui võti on õige, aga nippi ei tea, siis uksest sisse ei saa. Õhtuks sõime pannkooke ning läksimegi tuttu ära (homme siiski jälle tööpäev).

Kuidas ootasime, et keegi tuleks meile meie uut kodu näitama

Minu uus tuba (Jagama hakkan seda Kellyga)

Inge ja Birgiti valmistatud pannkoogid

Kolmapäev, 07.11

Päev algas jällegi tööle minekuga. Kolimisega seoses jäi ka töökoht kaugemale seega varem liikuma ning veel varem üles ärkama. Tööl oli ka väga palju teha, oli palju välja registreeritud tube ning väga kiire. Pärast tööd käisin kodus ning vahetasin riided, et linna shoppama minna. Olin just linna jõudnud kui kirjutati, et kõik liiguks alla, sest toimub Tribeka meeting. Olin selle täiesti unustanud, seega keerasin otsa ringi ning hakkasin tagasi kodu poole liikuma. Küsiti kuidas kellegil läheb ning kas uue koduga oleme rahul. Pidime täitma ka ühe lehe kus olid samamoodi küsimused möödunud praktika ning siinviibimise kohta. Pärast meetingut hakkasime Inge ja Birgitiga süüa tegema. Pakkusin enda abi ning sain tomateid lasanje jaoks tükeldada. See võttis mul kuidagi väga kaua aega, sest nemad jõudsid selle ajaga kõik muu juba valmis teha ning lihtsalt ootasid, et mul saaksid tomatid tükeldatud ning saaks edasi teha. Söödud ning kõht täis läksin magama. 

Meie valmistatud lasanje (Birgiti ja Inga valmistatud millesse mina toamtid tükeldasin #MinustOliPaljuAbi)

Neljapäev, 08.11

Järjekordne tööpäev, päev mis läks üllatavalt kiiresti. Peale tööd otsustasin uuele shoppamis katsele minna- õnnestus. Paar tundi möödus väga kiiresti. Tagasi kodu poole liikuma hakates tiputas ning mul olid shopingu saadused paberkotis. Nagu halb stsenaarium ette näeb siis nii juhtus ka minuga- see paberkott sai märjaks ning läks katki. Kõik minu asjad keset tänavat. Korjasin need siis üles, toppisin nii palju kui mahtus käekotti (väga palju sinna ei mahtunud) ja ülejäänud võtsin sülle. Kuna mul oli nüüd 2 põhjust söögipoodi minemiseks hakkasin toidupoodi otsima. Õnneks leidsin ühe, see ei jäänud küll tee peale kuid sain siiski toidu ostetud ning kilekoti, kuhu kõik oma asjad panna. Koju jõudsin täpselt õigeks ajaks. Söök oli just valmis saamas. Birgit ja Inge olid teinud kartulisalatit. Poisid (Karlis ja Kristo) olid toonud kartuleid ning porgandeid ja need ära keetnud, nii et kui Inge ja Birgit koju tulid jäi neil vaid koorimis ning tükeldamisrõõm. Kõrvale tegid veel ahjus viinereid. Pärast söömist hakkasin omale homseks töö juurde süüa tegema. Tuli isegi päris hästi välja. Kõht täis ning homseks söök kaasa tehtud, siis nagu ikka tuttu. 

Kodune ning maitsev kartulisalat

Tööle valmisatud toit

Reede, 09.11

Järjekordne tööpäev mis möödus üpris kiiresti. Pärast tööd otsustasin pisut laiselda ning vaatasin arvutist filmi. Vahepeal käisin all söömas, sest Birgit ja Inga olid valmis saanud maitsva kartulivormi. Sõin ära, vaatasin veel ühe filmi ning läksin juba tuttu, sest laupäev on mul siin ka ikkagi tööpäev. 

Kuidas Birgit kartulivormi valmistas

Imemaitsev kartulivorm

Kartulivormi kõrvale oli salat ka tehtud

Laupäev, 10.11

Natuke kiirem tööpäev jälle- palju koristamist, palju jooksmist. Olen hommikul nii väsinud, et raske on voodistki välja saada. Töö juures on samuti nii uimane olla. Ka all köögis on palju jooksmist ning vaid 1 tööline, seega mind saadeti alla nõudepessu. Olin nõudepesus kella poole 12-ni ja see aeg läks üllatavalt kiiresti. Isegi uni läks ära. Ülejäänud päeva pidin siiski koristama. Ka see päev pärast tööd võtsin vabamalt. Pikutasin ning vaatasin filmi, veebisin kodustega. Mingiaeg läks kõht tühjaks ja kuna parasjagu olid just Leana, Triin ja Sandra McDonalds'is siis lasin  neil endale ka süüa tuua. Kõht täis ja veidike arvutis istumist veel läksin lõpuks magama. Kell oli vist juba 3-4 öösel. 

Minu tervislik õhtusöök

Pühapäev, 11.11- milline maagiline kuupäev

Öösel sai hilja magama mindud, seega ärkasin ka väga hilja- alles lõunal. Läksin alla ning tegin endale hommikuks mõne võileiva. Tagasi tuppa minnes jooksin kokku Birgiti ja Ingega, nad olid just muuseumi minemas. Otsustasin kaasa minna. Enne muuseumi minekut otsustasime seal kõrval kohvikus/restoranis aega parajaks teha ning võtsime 3 peale ühe kannu Sangriat. Vein joodud ning järjekord kadunud läksime ka Picasso muuseumi sisse. Oli palju vaadata ning aeg möödus kui linnulennult. Juba hakati muuseumi sulgema ja kell oli 6 saamas. Mulle tundus, et olime seal vaid 10 min kuid reaalsus oli teine. Pärast muuseumi käisime poes ning ostsime veel tomateid lasanje jaoks ning puuvilju ning veini Sangria jaoks. Koju jõudes tegime kõigepealt omale ise kannu Sangriat ning hakkasime lasanjet tegema (see läks eemine kord kõigile väga peale ning jäi puudugi, seega otsustasime korrata). Seekord pandi mind hoopis porgandeid koorima ja riivima ja see tuli mul tõesti kiiremini välja. Kuigi selle ajaga jõudsid nemad peaaegu kõik muu teha. Jutustasime ning nautisime oma home made Sangriat mis tuli väga hästi välja. Lõpuks sai toit valmis ning see oli tõesti maitsev- viis lausa keele alla. Kõht täis siis nagu ikka tuttu. 

Minu hommikueine

Meie home made Sangria

Kohalikke mandariine müüakse poes meil siin koos lehtedega

Cärol-Elizabeth Peterson

Esimene nädal- sisseelamine

Nonii, üllatavalt kiirelt on aeg läinud. Alles oli kui astusin Tallinnas lennujaama, et Hispaaniasse rännata ning nüüd juba 1 nädal siin elatud. Kuidas see nädal siis õigupoolest siin Màlaga linnakeses möödunud on? Lühike ülevaade igast päevast midagi. 

Esmaspäev, 29.10

Oli päev nagu iga teine vaid selle vahega, et sel päeval algas minujaoks üks uus ja huvitav seiklus välispraktika näol. Oli lendude rohke päev, kuid maandusime lõpuks linnas nimega Màlaga. Kell oli kohaliku aja järgi juba 1 saamas kui meie ootasime kannatlikult oma ära antavat pagasit, et edasi oma ööbimispaika liikuda. Tuli välja, et seisime vale lindi juures ning läksime õige lindi juurde. Pagas käes suundusime lennujaama väljapääsu poole kus ootas meid juba bussijuht. Panime pagasi järel kärusse ning alustasime sõitu Màlaga linna südame poole. Tänav oli remondis seega bussijuht pani meid ühes bussijaamas maha ning näitas suuna üle tänava majade poole kus peaks olema meie ööbimispaik. Võtsime oma kohvrid ning hakkasime oma uut ''kodu'' otsima. Leidsime ning sisse jõudes olime pehmelt öeldes üllatunud. Olime kõik väga väsinud pikast reisist seega olime kergesti ärritunud sellest vaatepildist mis meid ootas. Meil oli 7 enamjaolt väga pisikest tuba kus pidime 18-kesi ära mahtuma ning väike köök. Kurb oli, et mõnes toas polnud isegi valgust nagu ka meie toas, kus põles vaid üks väike lugemis tuleke (teine tuleke ning lae lamp olid läbi läinud) ning iga toa peale oli vaid üks võtmekimp. Leidsime ka 2 vannituba, mis algselt tekitas šoki, õnneks selgus, et vannitube on siiski 4. Kõik olid väga pettunud, kuid otsustasime sellega tegeleda järgmisel päeval, sest kõik olid väga emotsionaalsed ning väsinud, kell oli siiski 2 läbi juba. Mõned otsustasid kohe magama minna ning meie läksime väikese kambaga süüa otsima, kuna pikast päevast olid kõhud väga tühjad ning Kopenhaageni lennujaamas oli toit väga kallis. Kõik söögikohad ja poed olid kinni ning tänavatel valitses tühjus. Ühelt platsilt leidsime siiski mõned noored kellelt küsisime kas kuskilt saab veel süüa. Nad soovitasid ühte pitsakat mis pidavat lahti olema 24h. Proovisime seda leida, kuid leidsime hoopis mingisuguse muu putka kus saime väga maitsvad wrapid. Sõime ära ning nii lõppes see päev ka meie jaoks magama minekuga. 

Üks pea tänav meie ''kodu'' tänava kõrval

Meie tuba 

Kõrval tuba

Teisipäev, 30.10

Ärkasime üles ning olime esimesest ehmatusest üle saanud. Kogunesime ning toimus Tribeka poolt info jagamine, saime bussikaardid. Infotunnile järgnes väikene linnatuur kus näidati Màlaga linna tähtsamaid kohti ning lõpuks meie palvel ka supermarketi asukohta, et saaksime omale süüa osta (polnud jõudnud veel sel päeval süüagi). Kuna oli kole ilm ning terve aeg sadas korralikult vihma olime läbi märjad ning jalanõud ligunesid. Leidsime lahenduseks need radika ümber koguda, et neid niiviisi kuivatada. Kogunesime köögis, et juua teed ning lõpuks juba veini. Õnneks on väga tore ning kokkuhoidev seltskond meil siia sattunud. Kujunes ka ühissöömine mis andis ka edaspidiseks idee kõikkoos raha kokkupanna ning ühine söök teha, odavam ja ka vähem aega köögis + kokad saavad lisaks veel kodus ka harjutada oma oskusi- win win. Sõime ning veetsime mõnusalt seltskonnas aega ning läksimegi igaüks oma voodisse. 

Jalanõude kuivatamise süsteemi välja mõtlemas. 

Meie ühine õhtusöök (peaaegu igaüks tegi midagi)

Kolmapäev, 31.10

Äratus kell 8, sest juba kell 9 peab maja ees olema, et oma praktikakohta näha. Kott kokku, hambad puhtaks, pisike hommikuamps ning jooksuga alla. Umbes 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel asubki Mariposa Hotell kus järgmise kuu aja jooksul veedan palju aega. Kahjuks ei saa teha endale mõeldud õiget administraatori praktikat vaid pean hoopis tube koristama. Lõunal käimisega tekkis väikene arusaamatus, et me ei olnud õigel ajal tagasi (Ei saanud aru millal tagasi peab olema, sest teenijad räägivad vaid hispaania keelt), sest meil polnud oma sööki kaasas ja käisime väljas söömas, kuid õnneks see lahenes ning probleeme ei tekkinud. Pärast tööd oli taas ühine söömine ning hiljem liikusime baari, et juua mõni vein ning lihtsalt nautida seltskonda (Halloween siiski ning igal pool oli pidu). Baaris valisime omale Karolinaga väga vale veini, kuid jõime selle viisakusest kuidagi ära (baarman muudkui jälgis meid ning küsis kuidas vein maitseb). Liikusime edasi koju ning jällegi tuttu. 

Karolina valmistatud pasta

Mingisuguses baaris

 Selles baaris oli kraani ots lae all

Neljapäev, 01.11

Hommik algas kella 8 äratusega, sest kell 9 oli juba start kõrval linna Gordobasse. Tegime sinnasõidul vahepeatuse kuskil tanklas, et hommikust süüa, kuid seal oli kõik päris kallis. Õnneks oli mul kaasas mandariinid mida sõin ja sain hoopis pildistada ümbrust. Gordobasse jõudes nägime kui kauni linnaga on tegemist. Liikusime vanalinnas ning käisime söömas. Tellisin midagi juhuslikku menüüst mis oli väga õnnestunud ja maitsev valik. Tagasisõidul mis kestis 2h tukastasin veidike ja seda tegid ka paljud teised. Kodus ootas ees jällegi ühine söögitegemine ja koos söömine. Kuna oli tekkinud juba väike koduigatsus tegime ka kodust toitu. Lisaks veel punases veinis pirne ning õunu, sest oli tekkinud väikene veini ülejääk tingituna teadmatusest ostetud mitte maitsvast veinist.

Vaade Gordoba vanalinnale

Minu õnnestunud valik lõunasöögist

Meie kodune õhtusöök (Inge ja Birgiti valmistatud)

Veinis pirnid ning õunad

Kuidas meil toidu pildistamine käib

Reede, 02.11

Päev algas jällegi kella 8 äratusega, et kell 9 tööl olla. Tegin endale lõunaks kaasa võileiva ning võtsin ka varem ostetud mandariinid ja banaani kaasa. Töö oli väsitav ning mitte just kõige meelepärasem ning meeletult veniv kuna jalanõud mis olin omale tööle kaasa ostnud hõõrusid mu jalgadele villid ja nii valus oli kõndida (kuid kõndida oli ju palju). Lõppes see päev, väljas oli soe ilm, kuid olin liialt väsinud, et midagi teha, läksin koju, lösutasin, vaatasin seriaale ning filme, vahepeal lasin omale pitsa soojaks, et midagi süüa, sest sel päeval meie ühist söömist ei toimunud. Oli üpris laisk päev.

Laupäev, 03.11

Paljudel oli vaba päev, aga minul mitte. Ärkasin nagu ikka kell 8, tegin võileivad ning kiirustasin tööle, jõudsime täpselt kell 9. Kuna ma ei tahtnud kohe üldse oma jalanõudega tööd teha, sest nendega oli väga valus kõndida, küsisin ega neil pole rohkem musti jalanõusid, sest minu omad teevad haiget. Vedas mul, neil oligi mulle anda jalanõud. natuke olid varbast suured, kuid krõps hoidis need ilusti jalas ja mis peamine- need ei teinud mulle haiget. Sellest hetkest peale kohe tuju tõusis ning olin valmis tööd tegema. Päev möödus väga kiiresti ning meeleolu oli ka hea, siiski laupäev. Pärast tööd läksin koju puhkasin veidike ning läksime kaubanduskeskusesse. Vaatasin seal veidi ringi, käisin toidupoes ning tulin tagasi koju. Kodus käis juba meile traditsiooniks saanud kokkamine. Sõime ühiselt, mängisime veidike kaart ning siis läksin oma tuppa filmi vaatama ning varsti juba tuttu. 

Jalanõud mille üle väga rõõmus olin

Meie ühine õtune söök (Inge ja Birgiti valmistatud)

Pühapäev, 04.11

Pärast pikka nädalat üks vaba päev. Magasin peaaegu kella 13-ni (olen harjunud nädalavahetustel kaua magama). Ärkasin ning kuulsin, et Karolinal ning teistel on plaan sööma ning Màlaga ühte kõrgeimasse punkti minna. Teadsin, et tahan ka seda vaadet näha ning olin ka kohe käpp. Kuna väljas oli väga soe panin õhemalt end riidesse ning suundusime KFC poole kuhu pidime sööma minema. Olin tahtnud sinna juba ammu minna, sest kunagi kui Ungari lennujaamas KFC kanatiibu sõin olid need imemaitsvad, kuid täna pidin pettuma oma toidus. Kanatiivad olid väga rasvased ning friikad pehmed ja väga magedad (soola justkui poleks pandudki). Kõhud täis suundusime tippu vallutama. Tippu ronimine osutus ootatust raskemaks, (järsk kallak üles kõndida + mitte kõige sportlikumad noored) tegime mitu peatust enne kui üles jõudsime. Kuid ülevalt avanes imeline vaade, pildistasime ning nautisime vaadet mis ulatus tervele Màlaga linnale (kujutan vaid ette kui ilus see võib veel öösel tulede säras olla). Tipp vallutatud ning pildid tehtud suundusime poodi otsima kus saaks vett osta (kuna oli pühapäev ning enamus poed olid pühapäeviti kinni). Käisime mõnes putkas mis olid lahti kuid seal olid vee pudel väga kallis, (muidu poes 0.29€, putkades 2+€) seega jäi vesi ostmata ja läksime hoopis Starbucks'ist läbi ning koju puhkama. Vedelesin voodis ning vaatasin filmi. Lõpuks läksin ka tuttu. 

Vaade imelisele Màlagale

Mina seda vaadet nautimas

Cärol-Elizabeth Peterson