Neljas nädal- töö, töö, töö

Järjekordne nädal seljataga ning aeg teha kokkuvõte. Ausalt öeldes ega millestki pikalt rääkida polegi. Nagu ikka on tehtud palju tööd mis võtabki enamus aja nädalast. Pärast tööd jällegi üpris väsinud ja õhtuti lihtsalt logelenud ja filmi vaatanud. 

Töö juures kaunistati see nädal ka hotelli vastuvõtt ära- kuused ning muu sinnajuurde kuuluv. Ning meie saime vastuvõtus, ooteruumis, jõusaalis ning nõupidamis ruumi koristada. Selline tunne, et neid poldudki kunagi puhastatud- valged lapid olid lõpuks ikka väga mustad. 

Üks päev jõudsin pärast tööd randa uudistama- avanes imeline vaatepilt. Kui ei oleks ise seda pilti teinud siis ei usuks, et see on reaalne pilt.
(Arvaks, et töödeldud ja internetist võetud)

Kodus on ka suht chill. Üksõhtu käisin vaatasin kuidas seal telekatoas see filmi vaatamine kõik koos on- jõudsin järeldusele, et eelistan siiski omaette. Siis vähemalt kuuleb ja saab ka aru mis filmis toimub. Vahepeal oli ka kööki tekkinud päris jube vaatepilt- elasime kui prügimäel. Aga pole ka imestada, meid on siin nii palju ja prügi viiakse ära vaid kord nädalas. Kui teaks kuhu prügi läheb viiks isegi vahepeal seda ära. Koristajad viivad igatahes käruga seda siit kuhugile. Lisaks veel meil köögis pidevalt uputab millegipärast, kuskilt kraanikausi alt või nõudepesumasina juurest ujutab terve köögi. 

Aeg on läheb siin väga kiiresti, ongi jäänud vaid üks nädal veel ja siis juba Koju! Igatsen lähedasi!

Igav

Eelviimane nädal. Elu on muutunud igavaks. Käime tööl ja vaatame netflixi, sööme palju rämstoitu jne. Málagat ehitamise, jõulud on ju tulekul.

Töökaaslastega on üha põnevam, nendega saab vabalt suhelda ja nad juba soovitavad baare kuhu reede õhtul minna.

Reede õhtul kõik kohvikud ei viitsinud välja minna, läksime hoopis suveniire ostma. Haigus missugune! Nagu neid vähe oleks. Külastasime ka väga lahedat poodi.

Laupäev ja tegin endale tattoo. Õhtul netflixi vaadates avastasime Triinuga, et mõlemad tegime samal päeval. 

Pühapäev mõttetu päev. Netflix.

Peaaegu läbi

Tere jälle!

Oleme olnud siis nüüdseks Malagas juba 4 nädalat, kogu see aeg on väga tore olnud.
Mis siin muud ikka, nädala sees oleme tööl, tööl on endiselt väga tore. Nädalavahetused oleme veetnud linnapeal, tutvudes vaatamisväärsustega või tuisnud niisama ringi.
Malaga on väga ilus linn, rannaala on vapustav, vanalinn on fantastiline.

Natukene veel!!

HEIHEI!

Aeg on seal maal, et juba pea nädala pärast pakime asjad kokku ja sõidame kodu poole! Kas pole mitte vahva?! Ma ei jõua oodata enam järgmist pühapäeva😍

Kuna olen selle blogiga toppama jäänud, siis kirjutan kõik tagant järgi. 

Muljeid töökohast- Kõik on suurepärane, kuid vägagi väsitav. Töökaaslased on muhedad ja hotelli omanikud veelgi muhedamad. Olen ülimalt rahul Mariposa hotelliga.

Elamine- Eelmine korter oli pisikene ja kõik olime seal nagu kilud karbis aga peale tõsist jutuajamist saime õnneks palju parema koha.

Uus elamine on super, välja arvatud sipelgad köögis 😁 Kõigil on koht kus olla omaette. Meil on suur telekatuba, kus käib tihti julm kaklus, kelle käes on pult ja mida vaadata. 

Vabal ajal käime väljas jalutamas või siis halvimal juhul satume kuskile baari. Ja kui jutuks tuleb üks jook, siis olgem ausad, ühe joogiga pole piirdunud ükski väljas käik 😁

Viimased päevad on olnud vihmased, lootsin, et saan tänavalt odavalt vihmavarju, kuid kui 9€ on odav vihmavarju kohta, no siis ma ei tea 😁

Suureks probleemiks on aga see, et keegi ei tea kus on väljas suur prügikast. Terve nädal elasime Põhi mõtteliselt prügimäel 🤢 Samas on arusaadav, et palju prügi tekib, sest vaadake palju meid siin on.

Aga saame hakkama ja juba järgmise nädala lõpus oleme kodus!!! ❤️

Lõbusad inimesed

Poolteist nädalat on veel jäänud enne kui Eestisse tagasi peame lendama.
Mida rohkem sellele mõtlen, et varsti lähme juba koju, seda rohkem tunnen, et hakkan Malagat igatsema. Iga päevaga justkui saan jälle töökaaslastega paremini läbi ja harjun rohkem seal töötamisega.

Ei tulegi ühtegi kohta praegu ette, kus töötajad üksteisega nii hästi läbi saaks kui selles restoranis, kus praegu praktikat teen. Teenindajad ja kokad suhtlevad omavahel pidevalt nii elavalt ja sõbralikult. Vahel tullakse minu juurde ja küsitakse erinevaid küsimusi, et juttu ajada. Isegi kui kokad väga hästi inglise keelest aru ei saa, siis arutavad sellest teenindajatega ja sellest kujuneb mõnikord väga lõbus vestlus.

Samuti pole ma varem mitte kusagil mujal kohanud nii suurt usaldust praktikandi vastu. Vahel tuleb kokk juurde ja küsib, et maitseksin ise mõnda suppi või hautist, mis parasjagu valmimas on. Kui ütlen, et minu arust oleks natuke soola, pipart või muud maitset juurde vaja, siis öeldakse, et ma võin vabalt midagi lisada nii, et minu arust maitsev oleks.

Enne seda reisi arvasin ka seda, et olen köögis viis nädalat üksinda kuskil nurgas ja tükeldan köögivilju neli tundi järjest, kuid tegelikult jääb mulje, et kohalikud kokad just üritavad erinevaid töid anda ning õhutavad ka kõike maitsma nii, et ka praktikant tavalisest köögitööst osa saaks.
Ja muide, täna sain ka kokalt kiita, et tema arust olen ma väga hea kokk. Väga armsad inimesed! 😁

Juuksurid

Otsustasime, et kirjutame Marttaga koos oma tegemistest Malagas. Õpime Marttaga TKHKs juuksuri erialal. Seega räägiks sellest, millised on meie salongid ja mida oma praktikakohtades näinud ja õppinud oleme.

Mina (Birgit) olen praktikal kohas nimega Arte Peluqueros ja mu juhendaja nimi on Paqui. Salong ise tundub üsna viisakas. Pesukohti on 2 ning klienditoole 5. Puhtusega nad muidugi ei hiilga, sest käterätikuid taaskasutatakse, harju ja kamme ei puhastata, millegi desinfitseerimisest rääkimata. Hispaanlaste jaoks kella aegadest kinni pidamine on pigem selline 50:50, nad kas on kohal palju varem või jäävad muretult hiljaks. Ka see on täiesti normaalne, et samal ajal võib toolides istudagi 5 klienti, nii et kõik kohad on täis. Nendega tegeletakse olematu järjekorra alusel, lihtsalt nii kuidas parasjagu juhtub ja aega on.

Seni olen ma saanud lugematul hulgal päid pesta ja värvida. Nii palju olen tähele pannud, et siinsetele klientidele meeldib, kui pead pestakse väga-väga jõuliselt. Mõnel päeval on tunne, et mu kätes ja näpuotstes ei eksisteerigi sellist jõudu, et pea nendemõistes “puhas” oleks. Aga eks me igapäev õpime ja areneme..

Kuna me oleme erinevates salongides praktikal, siis annan sõnajärje Marttale.

Mina (Martta) sattusin praktikale väikesesse salongi nimega Peluqueria Angeles Sanchez. Salong asub meie elukohast eemal ja sinna saamiseks pean sõitma kuskil 30 minutit bussiga ja natuke jalutama. Tööpäevad algavad kell 10 ja lõppevad kell 19. Minu juhendajaks on Angeles, kes on salongi ainus juuksur ja ka omanik. Juhendajaga suhtlemine on raske, kuna ta ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt, õnneks on olemas google translate, mille abiga oleme saanud ka pikememalt vestelda. Salong ise on hubane, klienditoole on kokku 3 ning pesutoole on 2. Ka minu salongis pole puhtus just esimene asi millele tähelepanu pööratakse, kuid hommikuti on alati olemas puhtad rätikud ning kammid ja harjad tulevad UV lambi alt.

Praktika koha pealt olen teha saanud praktiliselt kõike, esimesel päeval pani juhendaja mind kohe proovile, laskis endal üle pea värvida ning otsi lõigata, ma tundsin alguses end väga ummikus olevat kuna ei saanud aru mida ta täpselt tahab. Arvan, et see oli tema jaoks test, et näha mida ma oskan. Siiani on salongis olnud väga huvitav, olen saanud palju uusi kogemusi ning tunda kuidas päriselt asjad salongis toimivad.

Järgmise korrani!

Kolmas nädal- rutiin ning nädalavahetus

Juba on möödunud 3 nädalat. See aeg on läinud ikka üllatavalt kiirelt. Üllataval kombel olen harjunud siin olema ja on välja kujunenud juba mingisugune rutiin. Kuna see nädal ei olnud väga erilisi sündmusi ka siis ei hakka igat päeva enam eraldi välja tooma vaid teen lihtsalt ühe lühida kokkuvõtte. 

Esmaspäev on mulle siin kui puhkepäev seega chillisin lihtsalt linnapeal ringi ja shoppasin veidike. Teisipäevast laupäevani on siin mul kõik suhteliselt rutiine- ärkan kell 8, lähen kella 9-ks tööle ning siis kui tööpäev lõpeb kell 15.00 käin tavaliselt poest läbi, et midagi süüa osta ning lähengi koju. Kodus puhkan veidike ning hakkan süüa tegema, teen tavaliselt korraga mitme portsjoni jagu, et saaksin tööle ka kaasa võtta. Tööl on ka täitsa enam-vähem. Töökaaslased on toredad ja vahepeal läheb aeg nii ruttu kuid siis teinekord jälle venib ning ei tahagi päev läbi saada. Tavaliselt läheb tööl viimased 1-1.5  h väga kiiresti, sest siis on kõht just täis saanud ning mõte,''natuke veel ja siis juba saabki koju'' motiveerib. 

Nädalavahetus oli juba pisut tegusam. Reede õhtul pärast tööd käisin Eleni ja Riinaga ühes restoran-baaris, see on meil siin kohe kodu lähedal 1-2 min kaugusel. Riina ja Elen sõid, kuid mina olin juba söönud siis tellisin endale veini. Hiljem tellisime Eleniga endale ka kokteilid ja lihtsalt jutustasime. Veidike pärast kella pool 1 läksime koju ning kella 2 aegu kuskil jäin tuttu.

 Laupäeva hommikul läksin ilusti tööle ning pärast tööd kodus oli katusel jällegi väike istumine- vesipiip ja lõbus seltskond. Kuna vein sai otsa ning poed olid kinni otsustasime Leana ja Kristoga sinna samma baari minna kus reede õhtulgi istusin, et võtta üks kokteil. Veidikese pärast liitusid meiega ka Riko ja Mihkel. Istusime ja jutustasime seal seni kuni baar sulgeti. (mulle isegi väga meeldib seal restoranis ja seal on meeldivad teenindajad, seega kavatsen sinna kindlasti veel tagasi minna) Otsustasime edasi liikuda Iiri pubisse. Neid on siin nii palju, aga läksime ühte veidike suuremasse, kus Leana ja Kristo olid ka varem käinud. Seal oli meeletult rahvast ega mahtunud istumagi seega leidsime uue ja samuti suurema Iiri pubi seal istusime ka natuke ning siis liikusime juba edasi kluppi mida Riko töökaaslased olid soovitanud. Ka seal oli väga palju inimesi. Tantsisime veidike ning liikusime koju. Sain magama alles pool 6 hommikul.

Pühapäeval magasin päris pikalt- kell oli juba üks läbi kui alles ärkasin. Mul oli väga nuudlite isu, seega otsisin enda lähedalt ühe Aasia restorani välja ning läksin süüa ostma. Ostsin hoopis veidi vürtsika riisi kanaga kaasa, et siis kodus filmi kõrvale seda süüa. See oli nii suur portsjon, et sain seda veel õhtul ka süüa ja isegi siis jäi järele. Õhtu mööduski filme vaadates ja lösutades. Mõnus on pärast pikka nädalat lihtsalt mitte midagi teha. See hotelli tubade koristamine nii väsitab- koju minnes ei kavatse enam pikka aega koristada. Vaene mees mul, kellele see kohustus siis langeb. 

Maitsev kokteil minu uuest lemmik restoranist

Cärol-Elizabeth Peterson